MENOPAUSAALNE UROGENITAALNE SÜNDROOM

Menopausaalne urogenitaalne sündroom (menopausal genitourinary syndrome) ei ole uus sündroom, vaid uus termin siiani kasutatud ja seisundi olemust piirava mõiste „tupeatroofia“ asemel (4).

Peamised menopausaalse urogenitaalse sündroomiga (MUGS) seotud kaebused on:

MUGSi peamine põhjus on östrogeenide vaegus peri- ja postmenopausis, selle tulemusena muutub tupe mikrobioota. Laktofloora väheneb oluliselt ning muutub tupe bakterite kooslus. Kaob tupeepiteeli pindmine kiht ja urogenitaaltrakti verevarustus halveneb, pH muutub aluseliseks ning tupe limaskest õhukeseks ja kergesti haavatavaks. Kuna alumine urogenitaaltrakt on pärit samast embrüoloogilisest algest – urogenitaalsiinusest –, on need kaetud sarnase lameepiteeliga ning alluvad sarnaselt ka östrogeenimuutustele.

MUGSi esineb postmenopausis naistest umbes 20–45%-l(5).

TUPEATROOFIA JA DÜSPAREUUNIA RAVI

MUGSi kahe esimese sümptomeid põhjustava seisundi tõttu (tupekuivus ja valulik seksuaalelu) pöördutakse pigem naistearsti poole. Kahjuks ei küsi MUGSi sümptomite kohta sageli ka naistearstid, ehkki tupeatroofia sümptomid on kindlaks tehtavad günekoloogilise läbivaatuse käigus ja pH tõus (üle 5,0) annab sellele kiire kinnituse.

Lokaalne östrogeenravi on tupekuivuse ja düspareuunia (valulik seksuaalvahekord) korral efektiivne ja ohutu, taastades tupe limaskesta kiiresti premenopausaalsele tasemele (6).

Siinkohal ei ole ülearune tuletada meelde, et kuigi seksuaalelu võib vanemas eas omada vähem tähtsust, on see positiivse toimega nii inimeste minapildile, partnersuhtele kui ka motiveeriv tervislike eluviiside järgimisel ning tervisemurede teadvustamisel.